18. veebruaril kell 18.00 toimub Üheteistkümnendas (Gildi 3-11) raamatuklubi.
 
Üheteistkümnenda raamatuklubi alustab sümboolselt Pierre Bayard'i teosega "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud".
Üritus on mõeldud kõigile, kes huvituvad kirjandusest ja selle analüüsist, erialast olenemata. Tunni vältel vahetame mõtteid nii raamatute endi kui sealt edasi arenevate ideede osas ning seda kõike Üheteistkümnenda mitteakadeemilises õhkkonnas.


Järgnevalt mõned aruteluküsimused, mis teemaks tulla võivad ja on ehk abiks teose lugemisel:

• Kas rääkimine raamatutest, mida me pole lugenud, on tõepoolest säärane tabuteema?

• Võttes eeskujuks Musili raamatukoguhoidja, mis mõtet on üldse raamatute endi lugemisel, kui oluline on vaid orienteerumisoskus ja teose roll struktuuris?

• Lähtudes Montaigne mäluprobleemidest, võiks ju küsida, milleks üldse mõnda teost avada, kui varem või hiljem ununeb nagunii kõik?

• Mille põhjal mõõta, kas keegi on midagi lugenud ja kui hästi ta seda teinud on?

• Bayardi käsitleb oma teoses kolme erinevat raamatukogu: sisemist, kollektiivset ja virtuaalset ning eristab kolme raamatutüüpi (ekraan-, sisemine- ja fantoom-raamat). Mida sellest arvata, on säärasel määratlusel alust?

• Teose viimases lõigus kirjutab autor, et lugeja eesmärgiks on saada kirjanikuks. Kas kriitiku tegevus on tõepoolest sama loov kui autori oma? Kas igasugune tõlgendus on käsitletav loominguna?


Pierre Bayard: "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"
(prantsuse keelest tõlkinud Tanel Lepsoo, ilmunud Loomingu Raamatukogus aastal 2008, 156 lk).
 
Facebooki üritus.